Lennujaamas
11/5/2017
11/5/2017
Jõudsime lennujaama oodatust varem ja nüüd lihtsalt ootame õpetajat. Esimest korda sõitsin Tallinna nii, et sõiduajal kordagi ei maganud.
Siin on kaks automaati kus saab snäkke ja juua osta. Need pole mitte tavalised automaadid, vaid neil on kaardimakse kui ka viipemakse funktsioonid küljes. Asjad mida siin müüakse on ikka kirve hinnaga. Pudel vett maksab 3€.
Äraantava pagasi ära andmine oli küllaltki kummaline. Naine kes kohvreid vastu võttis ütles Martinile, et ta paneks oma kohvri kaalule. Sellel olid raamid ümber, et teada saada kohvri mõõdud. Aga ega tema seda ei teadnud, kuidas see sinna panna tuleb. See tädikene oli ise ka segaduses ja ei öelnud ka kuidas pidi see sinna panna tuleb. See oli üpris naljakas, et ta käskis minul ka seda sinna panna, kuigi silmaga oli juba näha, et mu kohver oli suurem.
Turvakontroll oli ka uus kogemus. Seal oli samamoodi, segadus platsis. Inimesed kiskusid kottidest asju välja mida neil kästi aga meie ootasime. Ei teagi täpselt kas töötajaid oli vähe või oldi lihtsalt aeglased. Metalli detektor ka ei töötand korralikult, sest Martin sai oma sõrmustega ilusti sealt läbi.
Lennuk mis meid Tallinnast Warsawisse viis nägi välja tunduvalt suurem kui seest. Aga meile lend meeldis, sest varem pole me lennukiga lennanud. Kõrvad lukku ei läinud. Kui pidevalt neelatada, siis kõrvad lukku ei lähe. Lennukis pakuti nö sööki ehk shokolaadi ja joogiks oli kohv ja vesi.
Turvakontroll oli ka uus kogemus. Seal oli samamoodi, segadus platsis. Inimesed kiskusid kottidest asju välja mida neil kästi aga meie ootasime. Ei teagi täpselt kas töötajaid oli vähe või oldi lihtsalt aeglased. Metalli detektor ka ei töötand korralikult, sest Martin sai oma sõrmustega ilusti sealt läbi.
Lennuk mis meid Tallinnast Warsawisse viis nägi välja tunduvalt suurem kui seest. Aga meile lend meeldis, sest varem pole me lennukiga lennanud. Kõrvad lukku ei läinud. Kui pidevalt neelatada, siis kõrvad lukku ei lähe. Lennukis pakuti nö sööki ehk shokolaadi ja joogiks oli kohv ja vesi.
Teine lend oli Warssawist Krakowi. See lend oli natuke teist moodi. Lennukiks oli propellerlennuk, mis mingil hetkel raputas kõhu õõnsaks. Aga siiski oli väga tore koos kohukestega lennata.
Krakowisse jõudsime edukalt kohale. Aga mis lennujaam see ikka on kui midagi kaduma ei lähe. Martin kaotas oma kohvri ära või siis teisisõnu lennufirma tegi seda. Me ootasime oma kohvreid umbes 20 minutit ja ainult mina sain kätte. Martinil nii hästi ei läinud. Peale seda läksime me oma taksosse ja sõitsime Niznasse. Teel sinna nägime me Tatra mägesid, mis olid väga ilusad. Õnneks ülehomme lähme me ise sinna kohale.
Jõudsime siis oma sihtpunkti Niznasse, kus siis üks mees tutvustas lühidalt kooli ja ühiselamut ning linna. Ühiselamust on väga hea vaade mingisugustele mägedele. Minu arvates Slovakkia teebki eriliseks see, et siin on palju mägesid.
